"Haide Männamäe ja Toomas Trossi meisterlikkus Piibu ja Tuuduna on pretsedenditu."
Anette Pärn, ERR Kultuur 27.02.2024
ARVUSTUS. "Piip ja Tuut ajajalus": nägudel naer ja jalgades gruuv
Aeg on nagu suur manner, millel looklevad ajaloo rajad. Piip ja Tuut võtavad ette ühe raja - Eesti ajaloo - ning käivad selle ühest otsast teise. Ikka üles ja alla, sinna ja tänna, risti ja rästi niisuguse hooga, et aeg ei jõua järele.
Piip ja Tuut kutsuvad peresid saama osa meie esivanemate lugudest, mis on leidnud aja jooksul aset sellel maalapil, mida peame oma koduks.
Idee autor ja dramaturg - Jan Kaus
Lavastajad ja näitlejad - Haide Männamäe ja Toomas Tross
Kunstnik - Illimar Vihmar
Valguskunstnik ja heliefektide looja - Rene Topolev
Muusikaline kujundaja - Lauri Õunapuu
Plakati kujundaja - Triin Heimann (foto - Rene Topolev)
Tehniline nõuandja - Aigar Vaigu
Heli-, valgustehnik ja lavateener - Marek Demjanov või/ja Rene Topolev
Sõnadeta vaatemäng.
Sobilik vaatamiseks peredele ja lastele alates 3. eluaastast.
Etendus kestab vähem kui tund ja on vaheajata.
Esietendus 22.02.2024 Piip ja Tuut Teatris
Lavastuse "Piip ja Tuut ajajalus" väljatoomist toetasid Eesti Instituut ja Eesti Kultuurkapital.
KIRJANIK KIRJUTAS PIIP JA TUUT TEATRILE SÕNADETA LOO
Ühel päeval oli kirjanik vanalinnas jalutades nii oma mõtteisse vajunud, et ei märganudki, kui oli jõudnud Toompeale, ostnud pikalt mõtlemata pileti teatrietendusele ja ärganud alles publiku esimese naerupahvaku peale. Pärast etendust kohtus ta möödaminnes kahe klouniga.
K: Olete meistrid kõiksugu lugusid jutustama…
T: Jaa!
P: Tuut, ära sega vahele. Vabandust, Jan, sa tahtsid miskit küsida?
K: Kas te suudate ka Eesti ajaloo tunni ajaga ära rääkida?
T: Pole võimalik! Ainuüksi iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemine võtab juba veerand tundi aega ning Läti Henriku kroonika on veel pikem.
P: Kui saaks ajaloo kuidagi kokku voltida, siis tuleks kõne alla küll.
T: Pole võimalik! Nii palju volte, kui ajaloos on olnud pöördelisi hetki ei jaksa keegi voltida.
P: Aga sõnadeta võime küll Eesti ajaloo ette kanda.
K: Sõnadeta?
T: Jah!
P: Ja sina, Jan, kirjuta see lugu meile valmis.
K: Kirjutan sõnadeta loo?
T: Jah!
K: Mul pole sõnu.
P: Just, sõnu polegi vaja. Lihtsalt kirjutad Eesti ajaloo algusest lõpuni.
K: Kas lõpp on teada?
T: Muidugi, lõpp on sõnadetagi selge - kui etendus saab läbi, siis ongi lõpp ja inimesed lähevad koju.
Kuidas rääkida Eesti lugu tunni ajaga? Ja kuidas teha seda sõnu kasutamata? Sellised ülesanded võtsid lahendada Jan Kaus, Haide Männamäe ja Toomas Tross, et paisata Piip ja Tuut ühele ühtaegu ohtlikule ja rõõmsale retkele läbi sajandite. Kahel reisikaaslasel tuleb elada üle omajagu vintsutusi ja lahendada omajagu väntsutusi, ent nad saavad sellega hakkama, sest nad on ju vintsked ja väntsked tüübid – nagu eestlased ikka. Kuna dramaturg Kaus otsustas sõnadeta dramaturgia kasuks ja nägi kurja vaeva, et üksainuski sõna teda segama ei kipuks, muutub ajalugu Piibu ja Tuudu käes mänguruumiks, milles võib igaüks ennast ära tunda, asugu ta mistahes kohas või olgu kuitahes vana. Teatrilavast saab väike maalapike, mida aitab koos hoida üksainus järi. Üle maalapi tuhisevad mineviku hämarusest saabuvad sajandite lained, nii et tuleb omajagu tegemist, et aja jõud kõige olulisemat kaasa ei viiks. Aga Piip ja Tuut on ju omamoodi võlurid – kui vaja, muutuvad käed tiibadeks; kui vaja, muutuvad jalad juurteks. Nende varju saab koguda meie esivanemate elamised ja lood ning panna võrsuma või lausa vohama meie tulevik.
