PIIP JA TUUT TEATRI MUUSIKALINE LASTELAVASTUS: KÕIK ON INIMESED, ISEGI KARUD
Laulvad ja tantsivad karud Kumu teatrisaalis ajavad lapsed naerma ja isegi muusikaliskeptiline täiskasvanu tõdeb, et „nad tegid seda jälle“.
Paljud inimesed usuvad metsloomi linna tulevat sellepärast, et inimesed on nende metsad väga väikeseks raiunud. Piip ja Tuut Teatri uusimas lavastuses „Tallinna karud“ on just taoline kitsikus sündmusi käivitavaks jõuks. Ettearvamatult käituvad selles loos nii inimesed kui karud.
Lavastaja kui kvaliteedimärk
Lähen muusikaetendusi alati väga ettevaatlikult vaatama. Muusikal kui žanr pole mulle üldse meele järele; ei loe, mida mängitakse või kes seal parajasti laulab ja tantsib. Lauris Gundarsi nimi on minu jaoks aga kvaliteedimärk. Piletid tema etendustele võiksin kinnisilmi ära osta. Ka „Tallinna karud“ ei valmistanud pettumust. Gundarsi kolmas koostöö Piip ja Tuut teatriga ning Siim Aimlaga on igati õnnestunud.
Gundarsile meeldib muusikateater väga. Tema arvates saab niimoodi lihtsamini rääkida keerulistest ja tõsistest asjadest. Siim Aimlale meeldib muusikateater iseäranis siis, kui ta saab lisaks muusikale ka laulusõnu kirjutada.
Laval kõlab elav muusika ja Guntarsi–Aimla varasemate tükkidega võrreldes on muusikuid hulga rohkem. „Hamleti“ helikujundamisega sai Siim Aimla veel üksi hakkama, „Cabaret Siberia“ nõudis juba tervet bändi. „Tallinna karude“ tarvis on lisaks bändile kohal terve keelpillikvartett ning pilli mängivad ka Aimla poeg ja tütar, viimane on lisaks veel kahe laulu autor. Rõõm näha, et anded avalduvad selles peres igas põlvkonnas.
Loost endast võib välja lugeda igasuguseid sümboleid. Karud lähevad linna inimeste käest vastust nõudma (mõne arvates ka otsesõnu hirmutama), kui aastatuhandeid neile koduks olnud metsast on järele jäänud vaid ruutmeetri suurune ala ja pühadele koobastele pannakse aiad ette.
Nii Eestis kui Lätis sümboliseerivad karud tihti suurt idanaabrit, kelle käitumine on ettearvamatu ja sageli meile ohtlik. Käimasoleva sõja ajal saab igasugune karudega kähmlemine paratamatult külge poliitilise meki. Ehkki selles loos ei ole loomad tegelikult negatiivsed „kangelased“, lihtsalt pere vanim poeg leiab ennast ühel hetkel olevat selg vastu seina ja ei ole nõus oma kodu küljest järjekordset tükki loovutama. „Meie olime siin enne ja meil on seda maad endalgi vaja!“
Natuke on juttu ka „traditsioonilistest pereväärtustest“ ja sellest, et millegipärast jäävad naistele ikka need raskemad ja mustemad ning mitte-kunagi-lõppevad tööd. Mehed ju ei korista, ei tee süüa ega vaheta beebidel mähkmeid. „Sinul tuleb see kõik palju paremini välja, mu kuninganna,“ lükkavad nad need ebahuvitavad tegevused kavalalt nõrgema sugupoole hooleks.
Perekond on kõige tähtsam
Neid varjatud ja avalikumaid sõnumeid leiab sellest loost muidugi veel, aga lavastaja ütleb, et eelkõige räägib see lugu perekonnast. Sellest, kui tähtis on peresiseselt kokku hoida ning et lähedastele andestatakse ka kõige valusamad sõnad ja teod. Oluline sõnum on ka vajadus üksteist ära kuulata ning et peamine on mõista üksteise keelt. Seejuures on inimestel karudest hulga lihtsam aru saada, mõne urahtuse mõistmine tuleb palju kiiremini kui eesti keele neljateistkümne käände pähe õppimine.
Eraldi tuleks kiita veel nii koreograafi kui kunstnikku, kes on pannud karud tantsima ja hoolimata „vana aja inimese“ riietest andnud neile ka täiesti karuliku väljanägemise. Kõik lapsed saalis said kohe aru, et need on karud. Mesikäpa kostüümi tõmbab selga hoopis inimlaps, kes segastel asjaoludel koopasse tassitakse, aga keda ärasöömine kõigest hoolimata ei ähvarda.
Karud söövad ju meelsamini hoopis mustikaid ja sipelgaid
ning õnnelik lõpp on koguperelavastustesse teadagi sisse kirjutatud. Kui
arvestada, et inimesed tulevadki teatrisse meelt kosutama, täidab „Tallinna
karud“ seda eesmärki suurepäraselt.
Liis Seljamaa
Maaleht 05.04.2023