Õpetaja tagasiside

Tallinna Muusikakeskkooli laste kommentaarid olid ainult positiivsed. Neile oli suureks rõõmuks juba see, et said istuda peaaegu laval ja olid ise ka justkui selle loo tegelased või vähemasti pildi sees. Kõik oli nii lähedal ja tõesti sõna otseses mõttes käega katsutav. Väike mängupaik tuli siin kasuks. Esimene vastus küsimusele, et mis meeldis, oli: kõik meeldis.

Väga vahvad tundusid neile löökpillid – et olid kaaned, ämbrid ja kastrulid, mitte tavalised orkestris nähtud löökriistad. Tore, et saatemuusik Tõnu Raadik ei olnud mitte lihtsalt taustahelide tekitaja, vaid tähtis tegelane, tõeline muusikameister, kelle poole kassid sobiva saatemuusika saamiseks pöördusid ja kes siis ikka oma pillist õige loo välja võlus. Ja muidugi, ikka jälle seesama jutt, et olime justkui ise ka selle ansambli liikmed või orkestri sees. Hea, et oli nii palju muusikat - muusikakeskkooli lastele väga kohane tükk. Erinevad naturaalsed pillid, aga ka laulu ja räppi ja mida kõike veel. Meeldis, kuidas mõnikord näitleja liikuski nii, nagu mõne kassisõbrast lapse kodune lemmik. Noored näitlejad olid väga tõetruud ja mängisid oma kassirolli suurepäraselt!

Õpetajale andis lugu võimaluse suunata jutt päris mitmele olulisele teemale. Püüdsime koolis loo üle kanda laste igapäevaellu. Jutustasime sellest, et klassis on samuti väga erinevaid lapsi, igaühel oma head ja vead. Õpime nendest headest külgedest ja tunneme sellest mitmekesisusest rõõmu. Kõik need erisused ju rikastavad meie maailma. Iial ei või teada, kus kellegi oskus või omadus meile kõigile tarvilikuks võib osutuda. Ei maksa teisele seepärast pahasti öelda, et too teistsugune on või teistmoodi välja näeb.

Näidend ärgitas rääkima ka klassikaaslastele või sõpradele toeks olemisest, kui teisel parasjagu raske hetk käes. Lapsed pakkusid üsna agarasti võimalusi, kuidas sellisel puhul teise tuju paremaks käänata või mõtted mureküsimuselt eemale juhtida. Rääkisime selle näidendi põhjal ka sõprusest üldisemalt.

Nälg tundus meie lastele üsna tundmatu teema olevat. Siis sai õpetaja natuke seda maailmapilti avardada, et kellel ja millal on tühi kõht igapäevaseks kaaslaseks olnud ning kuidas see tunne siis on. Veeretasime oma jutu koolisööklani välja – et miks tasub tõsta ette esialgu pigem vähem sööki. Ja kui maitseb ning jaksu on, siis juurde võtta. Rääkisime ka, miks ei sobi toiduga mängida või sööklas laua taga istudes mingit sööki valju häälega vastikuks kuulutada.

Igatahes jätkus teemasid ja juttu kohe tükiks ajaks.
Kiitus kõikidele asjaosalistele ja aitäh lahke vastvõtu eest teie armsas teatrimajas!

Head soovid kogu TMKK algkooli poolt,

Riina Belousov, 2.kl. õpetaja
Jana Viese, 1.kl. õpetaja