"Sissejuhatuseks tuleb taaskord tunnistada, et Toomas Tross on lihtsalt väga-väga hea näitleja, kes paneb sind kõõksudes naerma või surub ka kõige kalestunumast silmast pisara välja. Täna ei olnud eesmärk kumbki, publik jäi terveks, aga Toomas koos kooriga mängis publiku pingekeeltel nagu tahtis.
Seekord noore lavastaja Oliver Reimann diplomitöös „Kangelane“, mille ta Piip ja Tuut Teateris lavale tõi. Reimann enam noore lavastaja allahindlust ei saa, sest tal pole seda lihtsalt vaja. Teatri üliväiksele lavale on ta mängima pannud antiikteatri koori, kes Siim Aimla muusika ja vaimukate sõnade järgi loo põhisuunad ette annab. Reimann on sõlminud loo tervikuks, mille lõngaotsi veel pärast etendust naudinguga püüad lahti harutada.
Nii palju võib paljastada, et mõistagi tapab Jüri-nimeline kangelane lohe. Ühe alguses ja teise üsna etenduse lõpus. Lugu on Jan Kausi sulest ja kes tahab, võib novelli ise läbi lugeda, et kirjaniku intentsioonis selgust saada. Siret Campbelli dramatiseering võimaldab aga avaramat tõlgendust ning Reimanni loodud kujundimaailm ehitab veel mitu lugu Kausi novelli ja Campbelli dramatiseeringu kõrvale.
Kui Toomase mängu sai üliülivõrdes kiidetud, siis kõige nauditavamad olid teineteist peegeldavad hetked Haide Männamäega. Kui Jüri-Toomas ütleb, et see valgusolend on seekord tema õde, siis nii on. See on õrn ja habras duett. Ja last but not least – sulasin publikus looteks koori mitmehäälse laulu peale. Tundus, et ma polnud ainus.
Veel tänud: kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundus Marita Keskküla, video- ja helikujundus Rene Topolev, produtsent Marek Demjanov, MUBA rütmimuusika laulu eriala ôpilased Ann Marii Kirsi, Hanna Maria Laane, Jani Juuse, Kertu-Grete Tamkõrv, Kevin Räim, Marten Gustav Lähker, Mirtel Põdra ja MUBA klassika suuna ôpilane Gustav Talmar."
Peep Ehasalu, 19.03.2025
Seekord noore lavastaja Oliver Reimann diplomitöös „Kangelane“, mille ta Piip ja Tuut Teateris lavale tõi. Reimann enam noore lavastaja allahindlust ei saa, sest tal pole seda lihtsalt vaja. Teatri üliväiksele lavale on ta mängima pannud antiikteatri koori, kes Siim Aimla muusika ja vaimukate sõnade järgi loo põhisuunad ette annab. Reimann on sõlminud loo tervikuks, mille lõngaotsi veel pärast etendust naudinguga püüad lahti harutada.
Nii palju võib paljastada, et mõistagi tapab Jüri-nimeline kangelane lohe. Ühe alguses ja teise üsna etenduse lõpus. Lugu on Jan Kausi sulest ja kes tahab, võib novelli ise läbi lugeda, et kirjaniku intentsioonis selgust saada. Siret Campbelli dramatiseering võimaldab aga avaramat tõlgendust ning Reimanni loodud kujundimaailm ehitab veel mitu lugu Kausi novelli ja Campbelli dramatiseeringu kõrvale.
Kui Toomase mängu sai üliülivõrdes kiidetud, siis kõige nauditavamad olid teineteist peegeldavad hetked Haide Männamäega. Kui Jüri-Toomas ütleb, et see valgusolend on seekord tema õde, siis nii on. See on õrn ja habras duett. Ja last but not least – sulasin publikus looteks koori mitmehäälse laulu peale. Tundus, et ma polnud ainus.
Veel tänud: kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundus Marita Keskküla, video- ja helikujundus Rene Topolev, produtsent Marek Demjanov, MUBA rütmimuusika laulu eriala ôpilased Ann Marii Kirsi, Hanna Maria Laane, Jani Juuse, Kertu-Grete Tamkõrv, Kevin Räim, Marten Gustav Lähker, Mirtel Põdra ja MUBA klassika suuna ôpilane Gustav Talmar."
Peep Ehasalu, 19.03.2025