Iloni Imedemaa uus suvelavastus on saanud hakkama millegi ilmvõimatuga: rääkida lastele tõsistest ja valusatest asjadest neid pisendamata, aga ometi nii, et meel jääb helgeks.
Niisugust mängulusti, nagu kiirgas näitlejatest esimesel läbimängul, ei tulegi naljalt ette. Nii sädemeid pilduv, vahetu ja siiras oli nende rõõm. Ja mitte ainult rõõm. Sama siiras ja vahetu oli kurbus. Sama ehedad olid pisarad, kui sõdurid olid väikese Iloni koera mere ääres maha lasknud.
Rääkida lastele 1939.–1944. aastast nii, et see neile kohale jõuaks, aga nad nuttes teatrisaalist ei põgeneks – see on julgustükk omaette. Rääkida väikesest Ilon Wiklandist ja tema lapsepõlveaastatest Haapsalus nii, et sõda jääks välja, ei saa. See poleks aus. Sellel ei oleks mõtet. Nii et tuleb ikka proovida. Indrek Koff teksti autorina ning Piip ja Tuut ehk Haide Männamäe ja Toomas Tross lavastajate ning näitlejatena on sellega filigraanselt toime tulnud. Ei ühtegi libastumist. Ei ainukestki ülepaisutust, kuigi pahaks panna ei saaks. Sest nagu öeldud, ülesanne tundub ilmvõimatu.

Eraldi tähelepanu väärib tekst. Ludinal seletab Koff lastele ära, mis tähendab kasvõi selline võõras sõna nagu voorimees, ja pakub sinna otsa sõnamängu. Voorimees-voorinaine. Kas naine saab olla voorimees või ei saa ta seda mitte, kui voorimees on selline mees, et muudkui voorib edasi-tagasi.
Nimetamata ei saa jätta ka pillimehi. Ja laule. Ja heliloojat. Südamlikku ja sooja lugu, mis tegelikult on väga hirmus. Aga alustagem algusest. On 1. juuli. Jahedavõitu pärastlõuna. Tuut seisab mõne harva vaataja ees, sätib kaelasideme vinklisse ja ütleb: „Vaatame, mis saab!” Läbimäng alaku! Vaatajaid on vähe, sest neid peabki vähe olema. See pole esietendus. Nagu öeldud, on see läbimäng.

Ja siis see algab, üldse mitte sedasi, nagu osanuks oodata: kõigi nende konaruste ja tagasivõttudega nagu läbimängud ikka. Aga mitte seekord. Kõik käib kui kellavärk. Publik lustib ja hoiab hinge kinni.
Aga esialgu ma seda veel ei tea. Esialgu otsivad Piip ja Tuut, punased ninad peas, õue peal midagi taga. Küllap Ilonit, keda siis veel, aga võibolla mitte. Võibolla otsivad nad hoopis midagi muud. Vahest kadunud aega? „Kas sa kadunud asjade seast oled otsinud?” küsib Piip. Ei, aga võibolla peaks.
Siis läheb muuseumi ärkliaken lahti, väike Ilon (Emma Tross) pistab pea välja ja hõigub koera, todasama, kelle vene sõdurid mõne aasta pärast mere ääres maha lasevad. Klaperjaht läheb edasi.
Kus on koer? Seal ta ongi, keel suust väljas, ähib, kätte ei anna. Saab kommi nina peale. Kuigi lavastus on kuulutatud sobivaks nelja-aastastele ja vanematele, jälgib kahene tirts hinge kinni pidades kompvekki tasakaalus hoidvat Tuutu, kellest millisekundiga on saanud koer mis koer.
Selliseid toredaid stseene puistavad Piip ja Tuut nagu varrukast. Olgu siin loetletud mõned. Tuut laevakaptenina, kes popsutab piipu ja seletab ihuüksi laeva peale pandud tüdrukule mereseadust.
Piip ja Tuut Iloni vanaema ja vanaisana, kes elupõlise abielupaarina jagelevad omavahel mõnusasti, kui üks on saadetud tilli järele, aga ei saa seda kuidagi toodud. Lõpuks minnakse kahekeste koos.
Piip kord hobuse, kord voorimehena, kes Haapsalu raudteejaamast väikese Iloni, kollase kohvri ja koera troska peale võtab ja sõidutab kollasesse majja kiriku kõrval. Maja ise paistab Iloni muuseumi ärkliaknast ära: päriselt seesama maja, kus Ilon Wikland 1939.–1944. aastal vanaema-vanaisaga elas.

Mängus on korraga terve õu, aknad, värav ja katus. Lavastuse keskel toimub otsustav pööre nagu väikese Iloni eluski. Publik tõuseb Tuudu juhatuse peale püsti, pöörab end ümber ja see, mis enne oli selja taga, muutub lavaks. Õnnelik elu idüllilises Haapsalus saab ühe ropsuga läbi, vanaema paneb lapse laevale ja saadab sõja jalust võõrale maale, kus inimesed räägivad nii, et ei saa mõhkugi aru.
Kõik on siin ja praegu ja päriselt. Ja muidugi rõhutavad kohalolu ka sõnad seinal, kuhu Ilon Wikland ise juba hiljem ja kuulsa kunstnikuna on oma käega kirjutanud, et on alati seal.
Näitemängus on kõige rohkem praegu ja päriselt Emma Tross Iloni rollis. Ihuüksi perroonil, aga kommi on ka. Ja Haapsalu on nii ilus, et isegi sõda läheb meelest ära, kuni ta ennast jälle meelde tuletab, kõhus ja peas. Aga pärast sedagi riputab vanaema pesu välja ja vanaisa toob aiamaalt tilli.
Just tilli-stseenis kõlabki esimest, aga mitte viimast korda lause, mis lavastuse ka lõpetab: „Kui laps joonistab, siis on temaga kõik hästi.” Olgu või süda murtud ja hirm nahas. Olgu või sõda, mille eest tuleb üle mere põgeneda. Aga sealgi saab joonistada, olgu või näpuga õhku. See on imelihtne. Ploki vahele panna ei saa, aga mis siis. Joonistada saab ikka ja kui laps joonistab, siis on temaga kõik hästi. Vähemalt siis, kui ta on Ilon Wikland.

Üks nõuanne ka, teatrist kaasa võetud, ole sa laps või suur: kui hirm on nahas, siis võta lusikatäis vaarikamoosi. Midagi nii lohutavat pole ammu kuulnud.