„Piip ja Tuut otsivad Ilonit“. Ei tea, mida ühes lastelavastuses peaks tegema, et seda ületada
Imelise muusikaga imeline lavastus imelise kunstniku liigutavast lapsepõlveloost – mida sa hing veel ühelt soojal ja päikselisel suveõhtul toimuvalt suveetenduselt ihkad?Olen lugenud kõiki Ilon Wiklandi biograafilisi teoseid ja tema illustratsioonidega lasteraamatuid ning hoian Enno Tammeri koostatud „Ilon Wiklandi maailma“ ühe oma öökapiraamatuna, mida on ikka tore aeg-ajalt lehitseda. Teada saanud, et sel suvel lähevad Piip ja Tuut Ilonit otsima, teadsin mõistagi kohe, et pean seda nägema. Ja üldsegi mitte laste, vaid iseenda huvist.
Kõik selle suvetüki osalised – dramaturgina kaasatud Indrek Koff, muusikud Merit ja Märten Männiste ning Ilonit kehastav üks meie noorema põlve kaasahaaravamaid näitlejaid Emma Tross, Piibist ja Tuudust ehk Haide Männamäest ning Toomas Trossist rääkimata – tekitasid pesuehtsa ootusärevuse. Mõnulesin juba ette, mõeldes, mida see kõik kokku teatrielamusena tähendada võib.
Kõrgete ootuste korral on oht pettuda
Pahatihti päädib selline ootuste üles kruttimine teadagi millega – pettumusega... Seekord mitte. Vastupidi – lavastus ületas neid mäekõrguselt! Etteruttavalt pean nentima, et ma ei tea, mida ühes laste- või pereteatri lavastuses peaks tänavu tegema, et seda ületada. Neli päikest fotol tähistavad hinnangut täiskasvanu mõõdupuu järgi ja üksnes tunni kestvat lühemat sorti etendust silmas pidades. Lastelavastuste arvestuses säraks seal heledalt kõik kaheksa päikest viiepäikesesüsteemis.Juba pea 30 aastat tagasi ilmus eesti keeles esimest korda Ilon Wiklandi lapsepõlvemälestustest rääkiv lasteraamat „Pikk-pikk teekond“. See kadus poelettidelt kiiresti nagu ka kõik hilisemad trükid. Selgi kevadel otsustati anda välja kordustrükk. Just see ongi Koffi dramatiseeritud ja Haapsalus Iloni Imedemaa õuel Männamäe ja Trossi lavastatud loo aluseks. Tervikut rikastavad meie kuulsaima klounipaari kohmitsused, ümberkehastumisvinjetid ning Männistete muusikasaade ja Tauno Aintsi imekaunid laulud.
Väike Ilon jääb pikaks ajaks pähe laulma
Kõigest ühekordse kuulamise järel laulab ka veel nädal peale vaatamist-kuulamist väike Ilon peas:„Punkt, punkt, punkt, punkt, joon, joon, joon,
neile aga lisaks tuleb leida õige toon.
Keeleots suunurgast välja, siis ei lähe närvi,
pildile mul mahutada tuleb tuhat värvi…
Siia-sinna värve pistan nagu marju korvi,
maad ja linnad, maalin maa ja meresid ja järvi,
meresid ja järvi, meresid ja järvi…“
Lavastuse kunstnik on Piibi ja Tuudu maailmas imeliselt hästi kodus olev Inga Vares. Ja eriti just Emma Trossi tegelast luues on ta tabanud riietuse ja soenguga seda Wiklandi joonistuste väikest plikat. Ühtviisi võiks tegemist ju olla ka Bullerby Liisa, Lärmisepa tänava Lota, väikse Tjorveni, Madlikese või mõne muu Wiklandi-Lindgreni loodud väikese tüdrukuga. Lavastuslikult on üsna eriline, et publik saab selle etenduse jooksul tooli keerutada, sest kunstnik on seadnud vaatajate ümber üles mitu väikest lava. Näiteks mängitakse eri lavadel vanaema juures toimuvat (vanaema ja ilmselt ka teised täiskasvanud kutsusid pisikest Ilonit tegelikult Kikuks, aga siin nii süvitsi ei minda ja see tekitaks ilmselt ka lastes segadust, kui keegi kutsuks teda Iloniks ja keegi teine Kikuks).
Esimesel laval toimub Tuudu mängitud koeraga sedavõrd traagiline juhtum, et võttis ka täismehel pisara silma. Vaatasin läbi pisarate Emma Trossi Ilonit ja mõtlesin, kuivõrd fenomenaalselt lihtsalt suudab ta enda tegelasele kaasa elama ja tundma panna. See on midagi, mida ei anna lavakoolis õppida. Selles mõttes loodan, et lavakool ta ikka endale nopib.
Hea näide, kuidas lastele sõjast rääkida
Ehkki nii raamatus kui ka siin teatris läheb lugu hoogsalt edasi ning kaua aega nukrutsemiseks ei jäeta, oli minul vaatajana tükk tegemist, et see sügav kurbus kõrvale raputada ja millegi lõbusamaga kaasa minna. Piip ja Tuut mõistagi tulevad appi, viies mu mõtted sellele, et on leitud tänuväärselt hea viis, kuidas lastele sõjast rääkida.Teisel laval seob kapten Tuut masti külge purje, muutes selle imekombel laevaks, millega väike Ilon Rootsi seilab.
Võõra taeva tunne
„Kui kallas kaob ja ainult hirm on meeles, sest võõras meri mühab võõras keeles,“ kõlab laul, milles on üksjagu tõde. Näiteks Rootsis elades imestasin pidevalt, kuidas küll sealne taevas, täpsemalt sealsed pilved, olid hoopis teistsugused kui siin. See tõdemus tuleb lavastuse tekstist samuti esile. Kolmandal laval oleme juba koos Iloniga Rootsis. Nii nagu maale vanaema juurde, nii läks Ilon ka laevale ja Rootsi ilma vanemateta. Tihti muretsevad vanemad üle ja kasvatavad sedasi lastest ehk liigagi vanematest sõltuvad inimesed, kuid siin on olud hoopis teised.Imelise muusikaga imeline lavastus imelise kunstniku imeliselt liigutavast lapsepõlveloost – mis sa hing veel ühelt soojal ja päikselisel suveõhtul õues toimuvalt suvetükist ihkad?
Tänavu 95. sünnipäeva tähistanud, Eesti vabariigi teenetemärgi ja Rootsi kuningriigi aumärgiga autasustatud nelja tütre ema, armastatud ja hinnatud kunstnik ütleb raamatus „Ilon Wiklandi maailm“ Enno Tammerile naerdes, et ta on mõelnud, et peaks oma raamatu „Minu vanaema majas“ (mis on järg ja täiendus raamatule „Pikk-pikk teekond“) saatma Vladimir Putinile.
Danzumees, Eesti Päevaleht 23.07.2025