Fotod: Malle-Liisa Raigla
Ilmaränduritest klounipaar Piip ja Tuut tulid koos tütre Emmaga Iloni Imedemaale ja hakkasid õues midagi otsima. Leidsid ka. Teatrimängu abil leidsid nad üles Ilon Wiklandi lapsepõlvemaa. Teatrit teha nad aga oskavad. Piip ja Tuut tuuritavad juba aastakümneid mööda Eestimaad ja igal pool võtab publik neid rõõmuga vastu. Käivad kaugemalgi, on isegi Hiinamaal ära käinudIloni Imedemaa haridusjuht Anne Suislep, kes on ise samuti innukas teatritegija, tuli mullu mõttele särav klounipaar oma õuele kutsuda. See kutsumine läks küll täiega täkke. Haide Männamäe ehk Piip ja Toomas Tross ehk Tuut panid punased ninad ette, võtsid tütre Emma kampa ja saigi pereteater missugune.
Indrek Koff kirjutas teksti ja Tauno Aints muusika, mida Merit Männiste viiulil ja Märten Männiste kitarril kõlada lasevad. Inga Vares ja Tõnis Kask valmistasid aga lavakujunduse.
Piibu ja Tuudi näitlejameisterlikkus on aastatega arenenud sedavõrd rikkalikuks, et ole mees ja katsu publiku sees vaid järge pidada. Teatristuudiote noortele võiks selline etendus lausa kohustuslik olla, et mõista ehedalt näiteks Stanislavski süsteemi näitleja ümberkehastumisest või Brechti eepilise teatri võõritusefekti. Või siis elava näite eeskujul mõista, mis asi on laval absurd ja mis asi grotesk. Nüansside küllus õuelaval mõjus tulevärgina ja ikka huumorikastmes. Naer võis aga kiiresti asenduda ka tõsisema vaikusehetkega.
Kaie Ilves on oma sisukas artiklis ("Lääne Elus") lavastuse eelloona üksikuid stseene põhjalikult (ja positiivselt) kirjeldanud ja eks see ajas mindki uudistama.
Minu kirjapandu põhjal võib lehelugejale jääda mulje, et see on eelkõige Piibu ja Tuudi järjekordne särav etteaste. Seda muidugi ka, aga kõige rohkem lõi vaataja hinge helisema nooruke Emma Tross. Nii vahetut, siirast ja ilmekat laval olemist ja tegutsemist näitlejana saab iseloomustada ainult kahe sõnaga – väga andekas.
Suured ja süütud silmad, kus särtsub vallatussädemeke, meeleolusid peegeldavad eri näoilmed, kiired sööstud õuemurul vaheldumisi liikumatute stseenidega ja kõige krooniks helisev ning vaatajate hingekeeli puudutav lauluhääl. Super!
Võis selgelt näha, et Piip ja Tuut olid täielikult oma tütre teenistuses. Et peategelase ehk Ilon Wiklandi (tollal Pääbo) lapsepõlv kõigi värvide ja lõhnadega publiku ette tuua.
Särav klounipaar võinuks publikut vabalt ju järjekordse sõuga meelitada. Neid vaadates vilksas mõttes isegi, et miks mitte ei võiks nad Taani prints Hamletit külastada ("Piip ja Tuut.Hamlet" esietendus 2016) või siis sõita Vargamäele Andrese ja Pearuga maid jagama. Publik oleks juba ette tänulik. Ilonimaal hoidis klounipaar aga teadlikult tagasi, et mitte üleliia gaasipedaalile vajutada.
Öeldakse, et klounid olla sisemiselt üksikud ja kurvad. Omaette olles ei kipu nad kargama piu! ja pau!, vaid hinge poeb pigem lüüriline noot. Teatritegijate puhul võib mõnikord märgata, et nii mõnigi lavajünger on oma tegemistes poeesiavaene. Kui etenduses puudub aga poeetiline helin, kipub publik külmaks jääma. Õnneks jagub lähipäevil Iloni Imedemaa aias poeesiat küll ja veel. Piip ja Tuut ning eelkõige Emma Tross ei lase sellel vaibuda.